vahest ma ärkan öösel üles, et ma nutan läbi une. ja ma ei saa jälle pool ööd magada. jah, ma näen tast und ja liiga tihti. see hakkab ajudele. ma mõtlen tast liiga tihti. see hakkab ajudele. ma hoian paljudest asjadest eemale, tema pärast. see hakkab ajudele.
ärge tehke seda viga, ärge armuge hobusesse, see maksab kätte. valusalt.
ma ju igatsen sind.
2 comments:
See on nii kummaine kuidas mõni hobune hinge läheb. Mingil hetkel avastad, et sa ei ole enam nii kurb. Peaaegu nagu leppinud. Ta ei paina sind enam unedes ega unistustes. Ei paina, aga see ei tähenda, et ta seal ei oleks. Jäävad mälestused mis on mälu sõõbinud nende magamata ööde jooksul. ja ikka, aegajalt mõtled heldimusega tagasi ajale mil kõik tundus nii uskumatult ilus. Ajale mil mite miski ei viidanud sellele kui valusalt mõni unistus võib puruneda. Ellu tulevad uued hobused ja isegi kui proovid ennast tagasi hoida, kiindud sa rohkemal või vähemal määral neist mõnesse kindasti. Ja kunagi tuleb hobune kellel ei pruugi olla Elu Suurima Armastusega vähimatki sarnasust ega seost. Ja sa avastad, et sinu südames on ruumi neile mõlemile.
Lootust ei tohi kaotada, aga elu läheb tõepoolest edasi. Ühel hetkel mõted sellest, kas vahetaksid oma uue armastuse välja vana armastuse vastu ja sa avastad, et ei suudaks seda. Sest sa armastad neid mõlemaid. Aga tema elu on läinud teisele rajale. ja sinu elu läheb oma rada, koos kellegi erilisega. Sest ta on PÄRISELT sinu OMA :)
Kusjuures, juba tegin selle vea, ei lõppenud hästi samuti. Aga mis teha, kui hobune niimoodi südamesse poeb, et enam sealt väljapääsu ei leia. Tuleb üle saada.
Post a Comment