uh

Nii nagu Tuulile lubasin, nii tegin ka.
Käisin jälle külas, tegelikult Annu sünnipäeva pidamas, aga siiski, paksusid sai ka vaatamas käidud.
Viisin sadula ka sinna, sobis küll. Kõigepealt siis Izotto, pole ju suvest saati põhimõtteliselt sadulas käinud. Isegi imestan, et nii hästi käitus, ta ju meil kole kangekaelne nagu alati. Noh, ega midagi olulist ei olnudki, samm-traav, rohkem ei hakanud piinama ka. Vana ta ju meil on... 13 siiski, aasta järgi.
Järgmine siis oma sotu. Oeh, ma tahan talle sõpra, hammustamine ajab juba hulluks.
Kraapisin ta puhtaks, ja mõtlesin, et proovib pindesid, mis arvab neist. Võtsin siis beebilapid, mis muidugi jäääs olid. Kangutasin sealt kaks tükki lahti ja tegin esimesed jalad puhtaks ja esimene pinde, no mitte ühtegi kriipsu näos ei liikunud. Kiitsin siis naljatades, et keegi vahepeal ise salaja pindeerimas käinud.
Jõudsin tagumiste jalgade juurde, esimene tagumine oli natuke rahmeldav, midagi väga hullu ei olnud. Teine tegumine oli tõrvatilk meepotis. Õudus, millist trianglit ta tegi, kui ma beebilapiga seda puhastada püüdsin. Hüppas kasti otsa ja siis ehmatas lolliks ja tallus mu ühe jala peal... jalg jälle sinine, mina muidugi närvis, viskasin beebilapiga teda. Beebilapp on enamasti laia pinnaga ja lai pind lendleb õhus enne pool tundi, kui sihtpunkti jõuab. Aga jõudis, lõpetas laudjal ja libises sealt sujuvalt alla.
Oeh, lõpuks sain selle pinde jalga, mõtlesin, et ta käib ka nagu opakas ringi tõstab jalgu kõrgele ja raputab neid neljas kaares, aga ei, nagu kogenud hobune käis.
Saime siis õue ka ilusti, õues jalutasime pika nööri otsas, korderingiks seda pärs nimetada ei saa, lopergune jäi. Saime vist isikliku püherdamisrekordi, 4 korda. Viimane kord oli eriti rabe, kähku püsti ja lirakas tagant ülesse ka.
Ja siis hakkasid tuurid, mõtlesin, et kaua ta ikka siin pika nööri otsas on, laseks vabaks. Mõeldud-tehtud. Mõnusa padavaiga pani minema. Ja siis jooksis nagu metsjeesus, ise sügavas lumes, rinnuli sees ja ikka täie auruga.
Hea oli vaadata, et hobusel mõnus on, kui on?
Tegelikult ma kardan ta pärast, kasvõi need tagumised jalad. Kessu hoiatas prei eest, see oleks suitsiid, kui prei on.
Ei tea, ei taha, ei jaksa, ei oska. Mis saab?

kõik hästi.

Hei teie kõik!

Veebruaris sai teda vaatamas käidud, ma ei tahtnud seda siia kirjutada, sest tahtsin seda kõike head enda sees hoida, mitte kellegagi jagada. Vägea hea oli, kõik hea oli koos.
Aga vahepeal tuli selline 'ma-ei-taha-,ei-julge-hobust-osta' hetk, mille kessu kohe ära ajas.
Siis tuli Lili, kes ütles, et see poni Skip on lahedam. Suure aruga mõtlesin, et ohjee, ostame selle skipi ja siis tuli jällegi Kessu, kes mulle aru pähe pani.
Nüüd on siis jälle rulliarmastus, sest hakkasin mõtlema, et kurat, ma olen ta pärast nii palju nutnnud, naernud, usaldust kasvatanud, kõike teinud, matan siis kõik niisama lihtsalt maha ja alustan uuesti?! Ei, ei, mitte sinnapoolegi. Jätan nii nagu kõik on, siis saab mäletada, kuidas halb heaks arenes.
Põhimõtteliselt, Annu ja Kessu, teie oletegi need, kes mul elu sees hoiavad.