Pühapäev, kõik nii hea.

Hommikul vara Põlvasse ja sealt Annu isaga Rulliku juurde. Käbe riiete vahetamine, koogi söömine ja allaminek. Kõigepealt talli, rull muidugi pikali maas. Magas, hambad laiali. Siis vaatasime habinat, ai, päris kole on tal see jama seal.

Vot nii hullusti, ainult et silm on kohutavalt paks ja paistes.


Suuremalt ka. Haav oli siiski sügav, hüppas orgi otsa.



Käisin küünist läbi ja haarasin sealt hunniku asju endale, väljusin nagu kaamel. Nii, asjad aia peale ja rull välja.

Siis vaatasime, et olgu, aed talle vastu ei pea, et viime selle raudrõnga juurde ikka tallijuures. Rull kinni ja puhastama. Karva lendab igas suunas, hea mees, viskab lihtsalt karva seljast ära, hmh. Ühesõnaga, puhastan puhastan järsku puhastan jalga, tulen ülesse tagasi ja siis tuleb meelde. TA LASI ENDA JALGA PUUTUDA? Täis lahe mees.

Poole puhastamise pealt ta avastas, et tal igav. Võtsin pudeli, panin kaera täis ja viisin talle. Ütlesin, et näe, võta pudel. Krõbistas närida seda siis, natuke saime rahu. Aga ta tüdineb ruttu.

Nii, saime puhastatud. Valjad pähe ja asi vask. Valjastega läks kauem aega. ta võttis kapsli suhu ja mul läks kauem aega, et see sealt välja saada. Aga imekspandav oli see, et ma ei läinud ta peale närvi. S.t ei visanud beebilappidega ega midagi...

Nii, põllupeale jalutama. Jälle tuuritas pisut. Energiapomm. Siis läks Ann enda asju tegema ja meie oma. Jooksin seal niisama ringi, kuni ta mulle selga ronima hakkas. Siis mõtlesin, et õpetaks talle seda ''oma piiri'' värki. Kõigepealt kordega pendeldasin enda juures, kui hakkasi sisse roomama. Siis mõtlesin, et kordega raske, võtan steki.

Läksin kuuri juurde, jalutasin sisse sinna, koos rulliga, ta ei ehmatanudki. Hea, võtsin steki ja tagasi välja.

Siis vaatasin, kas ta astub surve eest tagumikuga ära. Täitsa kohe astus, ei jõudnudki käe ära võtmisega premeerida- nõme. proovisin uuesti, siis olin kiirem juba. Siis proovisin, et kas siis ka ära astub, kui ise tahan, ei surgi ega midagi. Läksin juurde nõkustasin paar korda, läks tegin täisringi ära ja jäin seisma. Võttis ka seisma- tore. Nii tegingi paar korda läbi.

Siis tagasi platsile. Uh kui nunnu, nüüd juba tuli nii, et kui jooksma hakkasin, jooksis kaasa. Kui seisma jäin jäi ka seisma. Nii kohutavalt uhke ta üle.

Järgmisena istusin lihtsalt maha ja ta sõi muru MITTE EI NÄRINUD MIND. Lõpplahe, nii hea oli, ta sõi rohtu nii lähedal täpselt, et ma sain ta jalgu paitada- hea. Tegin telefoniga ka paar pilti, et saab taustaks panna, uus telefon ju, pilte ei saagi tõmmata.

NB! kes müüb nahkpäitsmeid COB suuruses? Ta tegi JÄLLE oma päitsud katki x.x

Aga kohutavalt hea oli, ausalt. Mul pole iial temaga nii hea olnud.